Kuulates leidsime kulda.
Sa räägid mulle oma lugu.
Ma olen õppinud kuulama. Olen seda harjutanud tunde, päevi, kuid ja aastaid. Aga iga lugu on ainuke, iga rääkija erakordne ja mina ei ole kunagi just selle Sinu loo kuulamist õppinud. See ei ole minu lugu. See on Sinu lugu. Ja see on õrn. Ma tajun iga oma keha rakuga, et isegi hingata ei tohiks. Sest Sa jagad minuga oma lugu. See on Sinu püha ruum, kuhu Sa oled mu lubanud. Ma olen siin külaline, siin ainult Sinu loal. Ma ei tohi siin omasoodu ringi nuuskida, ega küsida kuhu viivad need mitmedki kinnised uksed. See ei ole minu asi.
Sa avad ühe ukse ja me läheme sealt sisse. Ma tulen tasakesi Sinu järel, proovin astuda täpselt Sinu jälgedesse. Ma märkan, et Sinu ees ei olegi teerada ja pean endamisi aru, et kas peaksin Sind kuidagi aitama. Äkki pakuksin ennast rajameistriks? Olen juba suud avamas, kui kuulen Su ohet. Sa jääd seisma ja vaatad nõutult mu poole: “Kas sina siis tõesti tead teed minu salapaika? See siin on minu maa, minu ruum, minu lugu. Kas läheme edasi?” Mu põsed tulitavad natuke.
Sa avad värava ja astud pimedusse. Ma olen Sul tihedalt kannul, minul ei ole lootustki selles pimeduses teed edasi leida. Sina lähed aga ainiti edasi, samm sammu järel. “Ma olen siin ennegi käinud,” sosistad Sa. “Siia kuskile on peidetud varandus, aga ma ei saa seda üksi kätte.
Ainult kuulaja abiga leian üles oma kulla.”
Annely Neame
24.10.2024
www.sozo.ee