RAHUAJAL
Hingehoidjate vaimse heaolu ja meeskonna hoidmine on meie fookuses. Teeme kõik selleks, et humanitaarkriisi puhul oleks tagatud hingehoidjate töö jätkusuutlik korraldamine MHPSS koostöövõrgustikus.
Mis on MHPSS?
•MHPSS – termini Mental Health and Psychosocial Support rahvusvahelises keeleruumis üldkasutatav akronüüm, eesti keeles vaimse tervise ja psühhosotsiaalne tugi.
•MHPSS on vältimatu osa kriisidega (epideemia, sõjaolukord, massiline sisseränne, looduskatastroof jne) toimetulekust. Igal sektoril on selles oma roll eesmärgiga kaitsta ja edendada inimeste heaolu, ennetada vaimse tervise häirete teket ning toetada neid, kellel on varasemad häired või kellel need kriisiolukorras tekivad.
Eesti olukord
•Koroonaviiruse epideemia mõjudest inimeste vaimsele tervisele on koostatud kaks eksperdiarvamust, 2020. aasta kevadel ja 2021. aasta sügisel.
•Eksperdiarvamuse autorid tõdesid, et Eesti vaimse tervise süsteem ei olnud epideemiaga seotud psühhosotsiaalsete mõjudega toimetulekuks valmis, senine reageerimine kriisidele on pigem olnud reageeriv, mitte ennetav ja süsteemne.
•Eesti vaimse tervise valdkond ei olnud valmis ka Venemaa algatatud sõjaks Ukraina vastu.
•Vaimse tervise abi ja teenused peavad ka kriisiolukorras tuginema parimatele kättesaadavatele teadmistele ning sekkumiste mõju tuleks hinnata ja seeläbi pidevalt parandada.
Humanitaarkriisides MHPSS korraldamise kõige olulisemaks alusdokumendiks on asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonide ühendorganisatsiooni Inter Agency Standing Committee (IASC) 2007 suunised (IASC Guidelines „Mental Health and Psychosocial Support in Emergency Settings“ (2007): https://interagencystandingcommittee.org/iasc-task-force-mental-health-and-psychosocial-support-emergency-settings/iasc-guidelines-mental-health-and-psychosocial-support-emergency-settings-2007). Suuniste kohaselt tuleb osapooltel (riigiasutused, KOV-id, vabakonna organisatsioonid) panustada VT-PST tagamisel paralleelselt nelja prioriteetsesse tegevusliini: inimeste esmavajaduste ja turvalisuse tagamine; kogukondlik tugi ja perede toetamine; sihitatud psühholoogiline ja emotsionaalne tugi ning kliinilised vaimse tervise teenused. IASC materjalis rõhutatakse, et osapoolte tegevuse ühtlustamiseks, infovahetuseks, regulaarseks probleemide ja ressursside kaardistamiseks ning paremaks planeerimiseks tuleb luua valdkondadeülene MHPSS koordineerimisgrupp.
Neljas MHPSS kihis toimuvad tegevused ei ole üksteisele järgnevad ning nendesse tuleb panustada samaaegselt. Näited iga kihi sees vajalikest tegevustest:
1. Esmavajaduste ja turvalisuse tagamisel tuleb kõikides tegevustes lähtuda inimõigustest ja sotsiaalsetest kaalutlustest. Tagada tuleb inimeste privaatsus (nt ajutistes elupaikades ette tõmmatavad kardinad, isiklikele esemetele turvaline paigutamise koht, privaatne pesemise ja riiete vahetamise võimalus). Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et erinevad sihtrühmad (nt vanemaealised) saavad inimväärset abi oma baasvajaduste täitmisel ning puudega inimestele pakutakse vajalikku tuge.
2. Kogukondliku toe pakkumisel ja perede toetamisel tuleb aidata luua või säilitada kogukondlikke tugigruppe ja ühiseid tegevusi. Siia kuulub ka lapsesõbralike kohtade loomine, kus pakutakse lastele struktureeritud rutiine ja tegevusi (nt õpitegevused või huviringid). Samuti tuleb tähelepanu pöörata vanemlikele oskustele ja pereliikmete taasühinemise võimaldamisele.
3. Sihitatud psühholoogiline, praktiline ja emotsionaalne tugi tähendab seda, et inimesed, kellel on vaja rohkem erituge, peavad seda ka saama. Selleks tuleb kasutada olemasolevaid võimalusi ja ka ressursside ümbersuunamist (nt väljaõppe saanud vabatahtlike/eesliinitöötajate poolt psühholoogilise esmaabi või psühhosotsiaalse kriisiabi andmine, koolipsühholoogide korraldatavad psühhohariduse või grupinõustamised noortele).
4. Kliinilisi teenuseid vajab väiksem rühm inimesi, kes on kriisiolukorras sügavalt häiritud akuutses seisundis ja mittefunktsioneerivad või kellel on kriisieelne vaimse tervise häire diagnoos ja suur abivajadus. Ka kriisiolukorras on vaja tagada kliiniliste teenuste osutamine ja ravi – nii neile, kellel on kriis häireseisundi või häire esile toonud, kui ka neile, kellel on häire varem diagnoositud, sealhulgas tuleb tagada ravimite olemasolu. Silmas tuleb pidada seda, et statsionaarne ravi jätkuks inimõiguste printsiipe järgides.